Tahtsin elada pika ja ilusa elu

Tahtsin elada pika ja ilusa elu. See oli mu kindel plaan.Viimasel ajal näib, et pigem läheb hoopis teisiti. Elu võib tõesti tulla pikk, kuid pakkuda üha uusi üllatusi ja ootamatusi lõpuni välja. Nüüd pole pääsu, tuleb lõpuni vastu pidada.Tulevikku on keeruline planeerida. Kuid seda on hea müüa. Kaks aastat garantiid õige kasutuse puhul ületab enamusel juhtudel tarbija vajadused.

Tulevik võib olla ka tume. Õnneks saab selle vastu kindlustada, jättes enda kanda vaid mõistliku omavastutuse riski osa.Seni on harva juhtunud, et tulevik kätte jõuaks. Eks seegi kindlus on midagi väärt selles ebakindlas maailmas. Alati on tulevik pisut eemal, kuid ikka lubavalt käeulatuses. Pikas perspektiivis on kurss üles.Küllap läheb kõik hästi.

Elu õpetab, annab meile õppetunde. Headel aegadel haarabki meid progressitunne, mis näib välistavat mineviku vigade kordumise võimaluse. Halbadel aegadel mõistame, et progress ongi kõigest tunne.Hea on kuuluda kuhugi, mis areneb, kannab sõnumit, annab tunde progressist.Riik näeb kõvasti selle nimel vaeva. Peab olema tähiseid, kuhu jõuda. Sildu, mis ühendavad. Lugusid, mis puudutavad ühist pärisosa.

Enne tulevikku on mõistagi minevik. Minevikkusid on meie keeles ja mõtlemisviisis kolm.Enneminevik on müüt rahvaste rändest, mis meid edasi kandis. Täisminevik on sellest, kuidas me tänasele asumaale jõudsime. Lihtminevik on sellest, kuidas me ellu jäime.Neist meile tähtsaim on viimane. Lähiajalooga pistame rinda iga päev ja väga lähedalt. Peaaegu kõik, mis meid ühiselt puudutab, on seotud kodu, perekonna, kindluse lõhkumise ja pidetusse paiskamise ja siiski ellujäämisega. Sellest on meie romaanid, lavastused ja filmid.Tulevikuvormi meie keeles ei ole.Iga õnnelik päev tööl ja kodus on sellel taustal preemia.

Riik saab varsti saja-aastaseks. Sobiv hetk tõusta pinnale ja visata pilk tulevikule. Me tahame, et see oleks õnnelik ja kestaks kaua.Aeg nagu õnngi on suhteline. Aeg ei saa kunagi otsa, isegi kui seda õieti pole. Õnn seevastu lõpeb kiiresti, kuigi näib esialgu otsatuna. Mis täidab siis kogu ülejäänud aja?Ma ei tea, kummale panna rohkem lootusi. Kas jumalale taevas või oma pensionifondi valitsejale, kes elab Jaapanis?

Kas piisab sellest, et mina usun jumalasse ja minu nimel investeerijasse; või peaksid jumal ja fondijuht natuke ka minusse uskuma? Kuidas saaksin kanda välja selle vastutuse?Kõik see, mille nimel oleme arvanud end vaeva nägevat, näib kohe pudenevat põrmuks. Euroopalik pension, parem tulevik meie lastele, rahvuslikud väärtused.

Aga need ongi olnud ainult lubadused tulevikuks. Kuidas võisime neid üldse tõsiselt võtta?!Kurbus voolab sisse üle empaatiavõime ja riigipiiride. Nüüd on tõeliselt tugev see, kes suudab ka painduda. Muidugi on olemas murdumiskoht, kuid selleni tuleb teha kõik, mis võimalik. Ette ei saa näha midagi, kuni see pole veel juhtunud.Kes painduda ei taha või ei suuda, see komistab iseenda jalgesse.

Maailm on ühendatud, selle anumates loksuvad minevik ja tulevik koos. Me oleme ise tahtnud olla osa sellest süsteemist, sest see on andnud garantiisid, mis olnud vajalikud elus püsimiseks.Kuidas nautida kohal olemise tunnet, kui üks ots on mineviku müüdis ja teine ots tulevikus, mida veel pole? Milline on siin petta saamise võimalus? Kuidas olla valmis milleks tahes ja mitte tunda seejuures hirmu?

Elu ise näitab, et asjad laabuvad. Ent elu näitab ka hambaid. Tulevik võib olla üle mõistuse.Unistame natuke.

Näiteks ideest, et iga inimolend, kuhu iganes ta sünnib, võib vabalt valida koha maailmas, kus elada ja end teostada… Vähemalt oma laste juures näeme seda võetamatu inimõigusena, millele seab teatud piirid vaid fantaasia ja vähem rahakott.Või ideest, et abivajajale tulebki anda isetut abi.

Tulevik on kohe, isegi kui ta on kole. Õppida saab mineviku vigadest, isegi kui need on meie oma vead. Pole vaja pidada kinni kursist, mis enam kuhugi ei vii.Tahtsin elada pika ja ilusa elu. Pean sellesse plaani tegema korrektiive. Elu näib tulevat palju huvitavam, kui oskaksin arvata.

Minu minevik ei ole minu tulevik. See on üks, mis on selge.